Suve algul andsite ideid millest võiksime blogis kirjutada. Saamata jäänud tulu, sündmuste tujutahvel, tulevikutrendid suursündmuste korraldamisel, oma aja planeerimine ja suveürituste korraldamine olid mõned märksõnad.
Tänasel päeval mõlgutame ilmselt kõik igapäevaselt sadu erinevaid mõtteid ja ideid, mis ja kuidas edasi. Paljud riigid ja linnakesed ning ettevõtted üle maailma peavad „püksirihma pingutama“, et ära elada ja unistavad normaalsest elust, mida nautisime enne kriisi.
Force majeure!
Samalaadsete unistuste radadel rändavad ilmselt ka üritusturundusega seotud ettevõtted ja pole ka meie mingi erand. Elu ju seiskus ja kaardipakk oli keset põrandat. Kas aga lihtsalt unistamisest, et normaalne elukorraldus taastub, piisab? Mida päev edasi seda enam mõtiskleme kõik ilmselt meie valdkonna tulevikutrendidele.
Muidugi on mõnele ettevõtlusvormile mõjunud kriis hoopiski inspireerivalt ja hästi. Need, kel võimalus ja valmidus, kolisid äri veebi ning õigesti tegid. Hiljuti teatas rahvusvaheliselt tuntud soomlasest kingadisainer Minna Parikka ettevõte oma lipulaev-kaupluse sulgemisest Helsingi kesklinnas. Väites, et maist alates on tema netipoe netomüük kasvanud enam kui 150 %. Ilmselgelt pole tõepoolest sellisel juhul mõtet segasel ajal tasuda meeletuid kaupluse ülalpidamise kulusid, vaid pigem optimeerida oma tulusid ja teha nutikad otsused.
Kultuurikatlas virtuaalselt toimunud aruteluringis kinnitasid mitmed jaekaubanduse esindajad, et e-kaubandusele üleminek kriisi üle elamiseks oli vältimatu! Saades pigem normiks, mitte mugavuseks. Teisalt tekitab selline trend omakorda juurde prügi – erinevate kaupade mitmekordne pakendamine, sildistamine jne. Keskkond selle üle kindlasti ei rõõmusta. Vägisi tundub, et oleme sattunud nokk kinni, saba lahti situatsiooni! Kuldset keskteed pole.
Aga kuidas siis ikka edasi? Virtuaalreaalsus? Virtuaalsed suvepäevad, pulmad, lastepeod? Samas – kaua sa seal üksinda kuvari ees ikka sõtkud? Tahaks ju näha inimesi ja suhelda või muidu hakkame varsti kuulma jutte Teamsi-allergiast. Inimene on karjaloom ja kuidagi ei kujuta ette virtuaalselt abiellumist sõnade saatel „kui nett teid lahutab“. Andes e-lubadusi järgnevaks eluks? On need püsivad või saab neid vastavalt lahkarvamuste protokollile uuendada? Saates teisele poolele update-äpi?
Sündmuste tujutahvel, no tõesti! Ei saa „head“ kriisi raisata, aga kuidas seda siis ära kasutada? Teile sellest otse ka rääkida ei saa, sest siis hakkab konkurent samas vallas kohe toimetama. Või oodake, kas praeguses äris on üldse konkurente või oleme kõik konkurentsitult haavatavad?
Paljud ettevõtted tiksuvad siiani kodukontorites ja mõned tippjuhid kurdavad, et töötajad ei taha enam naasta. Väites, et nad ei taha enda väärtuslikku aega tööle tulekule ja minekule raisata, sest Teams, Zoom ja e-mailid, WhatsApp, Messenger saavad oma ülesannetega hästi hakkama. Loodetavasti ei arva nii ühel ilusal päeval näiteks cateringiga tegelevad ettevõtted 🙂 Kas kujutaksite ette üritust, kus osalejad peavad toiduelamusi nautima vaid visuaalselt läbi ekraanide?
Loodetavasti pole meie tulevikutrendid pooltühjad kinosaalid ja veebikontserdid ning Zoomi ja Teams’i üritused, vaid siiski tänu hoolikale planeerimisele ja abivahenditele ning turvalisusele hingepuudutavad ja meeldejäävad sündmused.
Täna on olulisemad märksõnad paindlikkus, kiirus, julgus, usaldus, tahe, õnn, inimsuhted ja võimas meeskonnahing! Kui need on paigas, on kõik võimalik! Lootes, et igal üritusturundusettevõttel on kassi üheksa elu ja vaatamata kõigele kukutakse käppadele. Lakkudes vaid veidike viga saanud kasukat, et tõusta taas!
Vaadates unistuste tahvlit ja muiates!
Unistuste tahvel
